''Inimene viib oma nurjumiste sümboli igavikku kaasa. Seda suuremad tiivad saad ütles isa aga kes meist oskab harfi mängida.
W.Faulkner
.. nõnda jää peal liuledes, ei võinud ta meelde jätta noid lehetu kastani ja kuuskede lõpmatute latvade muutuvaid varje, häbematu lihtsusega neelas videvik ümbruskonna oma otsatu hõlma alla ning vaid areenil keerlev vahe teras hoidis aeg ajalt valguskilde spiraalis tantsija ümber keerlemas. tundus, et nood püüdmatud sädemed hoiavad teda aina hoogsamalt ja hoogsamalt liikumas, ja kui ta oma pisikesed käed käed vaprade tääkidena tähtede suunas sirutamas, andsid vaid jääse kulunud praod aimu igavikku võimatusest. nõnda jää peal liueldes sidus ta aastalõpuõhtu säärase lummusega, mille lõhn ei lahkunud peegelväljalt enam kunagi. tema enda haihtumine jäeti meelega saladuseks, ent tean, et oma tantsus moodustunud kujuteldavast ringist ei väljunud ta kunagi.
No comments:
Post a Comment