Mind peatas tundmatu tuttav Posti tänaval.

Pühapäev.. ja kõik helesiniseperioodi maalid kaotavad värvi, saades tühjadeks puutahvliteks.

Toomas Paul kirjutas eile Sirbis, et ilmakaared on mõttekargud. Pole ida ega läänt, põhjast ja lõunast siis veel rääkimata eks ole. Aga ma vaja neid karke pidevalt, kui ma vaatan ühest teatud kohast igakordsamamoodi itta(kuigi ma tegelikult ei tea, kas seal on ida) ja sealt tuhandete kilomeetrite kaugusel olles kipun ma üldse arvama, et ida pole olemas.

Miks oskame ainult vaadata selja taha? Jookseme kogu aeg selja taha vaadates oma mälestuste eest ära. Ma vaatan neile järgi nagu murelik peremees oma lonkivatele koertele. Tundub, et olen liiga kiiresti jooksnud, sest mälestused peidavad end allaandnult puude ja põõsaste taha - kuhu juhtub. Ning isegi kiilal kuul pole hundilõugu ega kuusammast nagu varem.

Kui maailm oleks ausam, oleks igas inimeses helilooja, et endast kahtluste rõhk helidega välja lasta.