Mul nende blogipostidega tulevad ülisuured vahed sisse ikka. Mis seal ikka, ehk on nii igav elu. Siiski tähtsamad valukohad.

a) Keegi peab minu ideid üles kirjutama hakkama.
b) Kuskilt pole praeguse seisuga ''Piiririiki'' saada.
c) Tihti kirjutan mõistusega.
d) Magan kõige paremad saated alati maha.
e) Tahan aastatega järjest rohkem magada. Ma pole kunagi uimasem olnud kui varem.
f) Ei jõua kõike lugeda, mida vaja.
g) Ma tahan mitut asja õppida ülikoolis.

Lisaks on õues iga kord teistsugune vihm. Puud kaarduvad ja õhk kõõlub nagu kiigel. Loodus lõhnab veidi teisiti. Pime on. Inimesed naeravad. Soe ja külm samaaegselt.

Familiaarsus ja üllatusvärin.
Põhimõtted.
Lausestus.
Fonoloogia.

Kui ma mõistan absurdi kui sellise tähendust, siis pole ta ju üldse enam absurdilik, ega ju?
Ja sisemus loeb, ilma poosideta, ilma küünitsemiseta. Tõesti, sisemus loeb.
Pealsus on justkui uduste molekulide voog, mis ei formuleeru. Nii reaalselt, et see pole isegi klišee.
Naljakas.

 eesti keeles on ikka nii palju veidraid sõnu.

tahaks juba õe sünnipäevapitsat.

põmmpõmm

mööda uduseid heledaid välju
näed esimesi piisku
nad üldsegi ei lange
vaid põrkuvad hetkeks maasse
ja katki
viivuks ei rohkemat
ning hõrk nii selgesetu hetk
on seegi kui näen end miilide tagant
ent lõputu